Varanasi

Ei tea kas tänu Lii Undi raamatule või lihtsalt puhtast seiklushimust oli mul alati mõttes Varanasis ära käia. Tegemist on hindude kõige pühama linnaga, kus on ehedalt näha elu ja surma ringmäng ning India kõige suuremad kontrastid. Kui elu lõppvaatus juhtub Gangese äärses linnakeses siis on inimhingel võimalus pääseda lõputust ümbersünnist olematusse ehk siis meie mõistes taevasse. 

Väga huvitava artikli Varanasist on kirjutanud Ülo Suursaar ning see asub siinsamas.

I katse

Meeletu äike ja torm. Tänavad on üleujutatud ning enamus transpordivahendeid keelduvad sind rongijaama viimast. Lõpuks õnnestub leida hiiglaslik maastur, mis kohati põlvini ulatuvaid loike trotsides New Delhi rongijaama poole sõitma hakkab. Kuid terve linn on kaoses, ummikud on ligi 2 km ning seisavad täielikult paigal. Sõit kestab 40 minuti asemel 2 tundi ja 40 minutit.

Niimoodi jäimegi rongist maha, sest kui mussoon otsustab tõeliselt kiusata, siis tuleb lihtsalt alla anda ja ko

du poole tagasi sumbata..

II katse

Järgmisel reedel otsustasime aga uuesti proovida. Kahjuks olid kõik piletid välja müüdud, kuid igaksjuhuk

s läksime otse rongijaama lootuses, et ehk on keegi kohtadest ära öelnud. Nii oligi ja meie sõit Varanasisse võis alata!  Keerasime end sleeper class (magamisvagun) naridele rulli,

 et 12 tunni pärast kohal olla.

Küsimusele, milline see Varanasi siis oli, vastaksin äärmiselt vastuoluliselt. See on ühtaegu üks kõige kohutavamaid ja samas imelisemaid paiku, kus ma viibinud olen. Kitsad tänavad on täidetud prügi, lehmade, koerte, kitsedega ning muidugi kõige sellega, mis neist maha jääb. Õhk on raske kuumusest, prügi lehast ning viirukite hõngust. Igal sammul võib kohata oranži riietatud palverändureid, kilkavaid lapsi, manguvaid kerjuseid ja muidugi ehmatanud turiste fotoaparaadi välk sähvimas.

Kuid kui kõige selle kaose seest lõpuks ema Gangese juurde jõuda, muutub kõik. Jõgi, olgu ta nii räpane kui tahes, kannab ennaga kaasas aastatuhandete pikkust tarkust ja rahu. 

Osad Ghatid (trepid, mis viivad jõe äärde) on aga mõeldud surnute põletamiseks, et siis tuhk otse Gangesesse visata. Erinevalt lääneriikide matustest on hindudele surm pigem pidupäev ning seda eriti Varanasis. Vaatamata sellele, et kallist inimesest on äärmiselt kahju lahkuda, ollakse siiski õnnelikud, et hing on lõpuks ometi ümbersünnist vabanenud ja saavutanud tõelise vabaduse. 

Kohalikud pesevad ennast Ghatidel  ning mediteerivad tundide kaupa templite jalamil. Kõik tundub kuidagi ebamaine aga samas nii loomulik. Sealsamas templite juures pestakse vees ka nii ennast, pesu, koeri, kitsi, lehmi kui ka motikaid. Matuste ning templirituaalide muusikast käivad üle pommi hüppavate laste kilked. On tükk tegu, et selline vaatepilt oma peas reaalsuseks muut

a.  Aga ehk ei peagi kõik nii reaalne ja mõistuspärane olema. Ehk piisab vahel ainult sellest, et istud päikeseloojangu (või veel ebareaalsem tõusu) ajal poollagunenud puupaadis ja sosistad tulerituaali vaadates  Gangesele oma salasoovi...

Manali

Täna räägin ma teile paigast, kus kaovad võluväel kõik mured, hinge poeb mõnus rahu ning meeli ärgitavad suurepärased seiklused. 

Selle koha leiad Sa kaardilt Manali nime all ja hea tahtmise korral ning India bussiliiklust trotsides võid sinna isegi kohale jõuda.

Meie seiklus algas New Delhi rongijaamas, kus pea 1.5 tunnise ootamise peale saabus viimaks meie luks Volvo buss (nii seisis turismibűroo kuulutuses). Ehk siis India stiilis siiruviiruline, ilma konditsioneerita, kräuksuvate istmete ning kolme kahtlase juhiga. 

Aga noh, mida sa ikka ootad? Suurt säravvalget konditsioneeriga, hiiglasliku TOURIST sildiga päris Volvot või? 

Nagu te juba kursis olete, siis India liikluses kehtib väide “Ma signaalitan, järelikult olen olemas”. Nad võtavad seda põhimõtet lausa nii tõsiselt, et pea igal autol on erinev signaal. Seeg

a ma kujutan ette kuidas bussibaya* läheb esindusse ning ta peab uhkelt endale signaali valima. Mäletate ju kűll, kuidas ise esimesele mobiilile tähtsalt helinat valisite. Igatahes meie 17 tunnine sõit Himaalaja mägede vahel mőődus unustamatu sõjahűűde saatel. 

Mingil moel õnnestus siiski magama jääda, hoolimata sellest, et bussi rappumine ähvardas hambad välja lűűa. űks meist istus ka kõige tagumises rea keskel, nii et iga pidurdusega oli oht esiklaasi lennata. Kuidagi moodi õppis ta aga űhendama magamise ja kinni hoidmise. Vat, milleks kõigeks me pärast Indiat suutelised oleme!

Kui mingil hetkel silmad lahti tegin ja aknast välja vaatasin ei suutnud ma kohe otsustada, kas nutta või naerda.. Meie buss seisis lihtsalt keset jõge (ei mitte sillal vaid otses mõttes, keset jõge) ja rattad ajasid vihaselt ringi. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas terve bussirahvas aetakse nagu űks mees välja lűkkama. Kuidagi moodi ta sealt aga välja ukerdas. Ilmselgelt eksinud, tiirutas ta ringi mőőda kűlateid. Enda rahustuseks otsustasin uuesti magama jääda...

Järgmine kord, kui silmad avasin, avanes hingemattev vaade ja hommikune päike piilus mägede vahelt. Nii kaua oli kõik kena, kuni pilgu taevast maa peale suunasin… Me sõitsime keerutades ja loksudes kuristiku äärel. Ei mingeid piirdeid ega tõkkeid. Igal kurvil (kogu sõit oligi tegelikult űks suur kurv) oli hirm, et nűűd tuleb keegi vastu. Muidugi tulidki, aga õnneks sama hirmuga. 

3 tunnise hilinemisega jõudsime lõpuks Manalisse. Vaatamata sellele, et tagumik oli nagu tundetu pannkook ja jalad sarnanesid raudkangidele, oli bussisõit seda kõike siiski väärt.

India mõistes väike kűlake on viimaste aastatega muutunud väga populaarseks sihtkohaks nii kohalike kui turistide jaoks. Kes tuleb siia Delhi põrgukuumuse eest peitu, kes otsib mägedest ekstreemsusi, kes naudib lihtsalt olemist.. Linn ise on jaotatud Uueks ja Vanaks Manaliks ning meie peatusime vana poole peal, kus asuvad peamised hotellid ja restoranid. Kohe bussist väljudes pakkusid erinevad hotellid meile majutust ning transporti. Siin ei ole mõtet enne kohale jõudmist hotelli ära broneerida, vähemalt mitte turismihooajal, sest on parem enne koht űle vaadata ning natuke kaubelda.

Viisime asjad hotelli ning läksime lõunale. Kuna Manalisse on elama jäänud paljud Eurooplased, siis võis jõekaldal vaheldusena nautida parimaid kooke, salateid, pastat ning isegi sushit. Tore oli viimaks sűűa midagi kodusemat ja mitte tuld kõrvadest välja ajavat karri-riisi-chapatit. 

Jalutasime kitsastel tänavatel, piilusime ringi lõpututel turgudel ning lihtsalt nautisime tunnet, et ei ole ohtu űlekuumeneda. 

Delhis kipub ära unustama, et tegelikult on Indias hetkel vihmaperiood ning seepärast hakkas kella 3-4 paiku sadama. Ja nii iga päev… Aga mis seal ikka, võtad parima seltskonna, ingveri-mee tee koos värske õunapirukaga, valid parima vaatega kohviku ja lihtsalt naudid.

Järgmisel päeval läks osa seltskonda mägedesse matkama, kuid kuna mind kimbutas väike kűlmetusepoiss siis otsustasin maha jääda. Käisin hommikuses joogatunnis, jalutasin

 templites, mõnulesin Kerala massaazis ja lasin oma tsakrad ilusti ära puhastada.

Meie hingerahu pandi muidugi proovile tagasisõidul, kui avastasime, et keegi geenius on bussil vihmahooajal (!) paar akent eest võtnud. Kujutad siis ette vihast poola keelset sõimu, sellelt kes läbimärjal istmel 15 tundi loksuma pidi. Bussijuht oli vabandust väljenduse eest tõeline tumba, sest Delhisse jõudes avastas ta, et mingid dokumendid on maha jäänud (arvatavasti neid muidugi polnudki) ning politsei teda edasi ei lasknud. Mis siis nűűd? Esitame aga kűsimuse lugejale:

Miks jõlgub bussijuhiga alati kaasas 3 esialgu mittevajalikuna näivat bayat?

a) Põhi-Bayat oma norskamisega űleval hoida

b) Politsei tähelepanu hajutamiseks

c) Et 15 tundi lääne tűdrukuid vahtida

Kõik vastused on muidugi õiged aga politsei tähelepanu hajutamine oli vist kõige vajalikum. Igatahes saadeti űks vennike politsei juurde selgitusi andma, kuni hetkeni mil buss gaasi põhja vajutas ning triibulises särgis baya täiel kiirusel hoopis teises suunas lippas..

Manali on tõepoolest parim paik, kuhu peitu pugeda, kui asjad űle pea kasvavad. Kellele piisab nädalavahetusest, kuid paljud peatuvad seal kuid, et patareid täis laadida ning siis uue hooga peale hakata. 

Oht hipiks muutuda on muidugi täiesti olemas aga tűkike lillelast peaks ju ikka igaűhes olema Ma ei mõtle siinkohal õõvastavaid vikerkaare värvilisi pűkse ja narmendavaid hõlste, mida siin turistidele pähe määritakse, vaid hoopis oskust elu parimaid kűlgi täiel rinnal nautida. :) 

*Otseses tõlkes onuke, vennake. Sobib őelda kõigile peale űlemuse. Vaata veel: Jäätise baya, riksa baya, puuvilja baya jne. Naisbaya on diddi :)

Sinine esmaspäev

Pärast tõeliselt mõnusat nädalavahetust (kindlasti kirjutan sellest kohe varsti) Manalis mägede vahel, jõudsime

 läbiloksutatuna kell 7 hommikul tagasi Delhisse. Aga loomulikult jäi buss tavapäraselt 2 tundi hiljaks ning seepärast oli tükk tegemist, et õigel ajal kontorisse jõuda. Hops kodinad esimesse taksosse ja kaheksakesi sisse. Ee.. oleks lubatud kõigest 4, kuid siin kehtib põhimõte “häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta”.

Koju jõudes oli muidugi kena üllatus, et vesi on kuhugi kadunud. No mis seal siis 

ikka, kui pole siis pole...

Unise ja pisut tigedana (jah, pärast peaaegu kahte kuud, suudan ikka vahel veel ärrituda) jõudsin suurele teele, et töölesõiduks autorikša võtta. Ja mis ma näen, terve tee on kollase-rohelise kirjuid masinaid täis. Õnneks jääb täna vähemalt pikk ootamine ära, mõtlen reipalt ja sammun esimese juurde. Sealt vaatab aga mulle vastu üliõnnelik väike murjam, kes kavalalt teatab “No ricksaw today. We are on strike.. Nooo possible” (Ei mingit rikšat täna, me streigime. Pole võimalik). No pole võimalik, pärast 50 minutilist ootamist suutsin ühe nurgatagant leida juhi, kes viimaks oli nõus mind viima. Muidugi kardinad 

tõmmati alla, et teised ometi ei näeks. Peaaegu Tulika takso hinnaga jõudsin tööle ja sain teada, et streik kestab veel täna ja homme..

Tagasitulek oli pisut koomilisem. Töölt lahkudes nägin, et pole ainuke, kes hädasti koju tahab saada. Seega nii kui mõni kollane kera silmapiirile tekkis, jooksis see grupp tall

e vastu. Nüüd läks reisijate vahel kauplemiseks, kes ja kuhu ja mis hinnaga saada tahab. Oksjoni edukaks võitjaks olin õnneks mina, seega pugesin nähtamatult tahaistmele ja sõit

 salamissioonile võis alata. Päris koju ta mind viia ei tahtnud/ei saanud seega pidin veel omakorda jalgrattarrikšale hüppama.

Koju jõudes jagasid kõik oma tänaseid seiklusi. Räägiti lugusid, et kui streikivad autod nägid kedagi, kes kokkuleppest hoolimata sõitsid, siis peeti nad kinni, anti pisut kolakat ning lasti kummid tühjaks. 

Aga vesi oli ikka kadunud ja seepärast tuli köögist voolik läbi rõdude ja akende vannituppa vedada. Tänavale kostusid hõiked “Water Yeeen (vett Yen), water Yeen - Yeees it’s coming. or not (jah see tuleb, või siis mitte)! 

Muidugi lõppes vesi, kui šampoon oli uhkelt vahule aetud. Siis tuli kellelgi alla poodi pudelivee järgi joosta. Kirsiks tordil oli muidugi veel elektrikatkestus, mis õnneks kestis seekord vaid 15 minutit. 

Tore on see India igapäevaelu eks :)

Pushkar

Mõnikord kohe on nii, et kui midagi hakkab metsa poole minema, siis sinna ta ka läheb. Kohe jutustan teile sellest kõige ehedama näite...

Juba mitu nädalat olime plaaninud reisi hindude pühasse linna Pushkari ning viimaks oli nädalavahetus käes. Asjad pakitud ning vaim valmis, ootasime taksot, mis nagu juba arvata oli, hilines 40 minutit. Pole hullu, ajavaru peaks olema rohkem piisav ning rongijaam kõigest poole tunni kaugusel.

18 inimest pressivad ennast edukalt kolme taksosse ja seiklus algab. Möödub pool tundi, 45 minutit, tund ning meel hakkab pisut ärevaks minema. Kui kaugel see rongijaam nüüd olla saab? Kuid ummikud olid väga suured ning jäime rahulikuks. Järgmised pool tundi ja hakkas juba kõhe. Viimane piisk karikasse oli siis, kui taksojuht keris rahuliku näoga akna alla ning asus teistelt liiklejatelt juhiseid küsima. Aega oli 5 minutit ning meie ainsaks lootuseks oli rongi hilinemine. Sisimas aga teadsime, et ainuke asi mis Indias plaanipäraselt toimib, on rongiliiklus.

Nii aitab. Kõik taksost välja! Haarasime oma kodinad ning pistsime jooksu. Autode vahelt siblides, saateks signaalide koor, jõudsime lõpuks kohale. Kuid rong oli juba läinud...

Õnneks saime teada, et on veel üks võimalus. Nimelt võime veel jõuda järgmisesse peatusesse vanas Delhis ning sinna viib metroo. Võidujooks läks edasi. Ruttu metrosse, asjad turvakontrolli ning kiiresti edasi. Kuid stopp.. Pistsin oma koti masinasse, kuid välja see enam ei tulnud. Lindil seisis õnnetult üks teine must kott. Hea küll, äkki keegi ajas sassi ning haaras kiiruga minu oma. Kui kogu grupp uuesti koos oli, langes üks neist mulle rõõmuga kaela ja tänas, et tema koti taksost olin võtnud. Aga kus on siis minu asjad? 

Pärast paari telefonikõnet ja arutelu oli selge, et minu kott on ikka veel taksos kuskil keset Delhit. Nüüd oli paar sekundit otsustada, mida teha. Kas jääda ilma ühegi asjata taksot ootama, et oma asjad kätte saada või siis proovida rongile jõuda ning kaks kätt taskus Pushkari nautida. No, mis te arvate, mis ma tegin? 

Haha tõmmekas, tegelikult otsustushetke polnud, sest me olime juba metroos :) Niisiis algas võidujooks ajaga. Ühest metroost teise, trepid, koridorid, trepid, eskalaatorid, turvakontrollid, trepid, kaldteed, rahvast täis tänavad, puuvilja letid, hüpped üle maas magavate inimeste. Viimased pingutused. Kus küll võib olla platvorm 12? Tundub, et Harry Potteril oli ka lihtsam platvorm 9 ja kolmveerand leida, kui meil Ajmeri rongi. Aga seal ta oli! Kujutad sa pilti, täpselt 13 ja 11 platvormi vahel! Hops rongi, uksed kinni ja sõit algabki.

Hing paelaga kaelas ja higi ojadena voolamas, leiame lõpuks üles oma voodid-narid. Aga nagu arvata oli, istus seal ees juba vähemalt 3 kohalikku. Algas meeletu selgitamine, seletamine, ähvardamine, kaebamine ja virisemine, kuni viimaks saabus kohale kontrolör, kes asja enamvähem ära korraldas. Voodi-okupandid lahkusid urisedes ning siunasid meid inglise keele mitte oskamises. Üldse on indialastel arusaam, et nagu kõike muud maailmas, oskavad just nemad inglise keelt kõige paremini. Miks muu maailm nendest suurt midagi aru ei saa, on siiani müsteerium :)

Pärast seitset tundi rongisõitu oleme viimaks kohal. Kobistame rongist välja ning võtame takso Pushkarisse. Mägised teed, värske õhk(!), teeäärel uudistavad pärdikud ja hingemattev vaade. Viime oma asjad hotelli (oleks mul siis olnud mida viia) ning lähme hommikusöögile. Hiljem otsustame rentida mootorrattad-rollerid, et mõnusamalt linna ja selle ümbrust avastada. Tuhiseme läbi kitse ja lambakarjade, ehmatame lehmi ning trotsisme loike, mis vahel ulatusid üle terve tee ja kuhu mõned meist ka sisse kukkusid  või kinni jäid(taustaks sõbralik naer). Külastasime kümneid templeid, parandasime karmat ning garanteerisime endile igavese õnne ja armastuse. Kõlab hästi või mis?

Tagasi tulles oli aga meie hotelliõue hõivanud 18 kaamlit, kes ootasid, et meid kõrbe päikeseloojangut vaatama viia. Ettevaatlikult ronisime selga, hoidsime kõigest väest kõigest millest andis kinni ning reis võis alata. Alguses tasa ja targu, kuid hiljem hüppas juht ka küüru peale ning alles siis algas tõeline seiklus. Rappudes ja õõtsudes ratsutasime (hmm ma olen viimased minut aega mõelnud, kas kaamlitega ka ratsutatakse?) läbi väikeste külade, kus meie tulek suutis isegi kriketimängu ülekandelt tähelepanu ära tõmmata. 

Minu kaamel Bruno oli 7 aastane vanapoiss, kelle lemmik tegevuseks oli suure jooksu pealt puu otsast lehti süüa ja teisi kaamleid rammida. Seepärast oli pärast kahe tunnist seiklust päris suur kergendus omal jalal koju minna. Kuigi pean tunnistama, et vaatamata kangele tagumikule ja pidevale hirmule oli kogu seiklus seda väärt. Meeletult kaunid vaated, külade eluolu (peale kriketimängu ka üks pulm) ning kaamelijuhi jutustused olid oeh-nii-India.

Järgmisel hommikul otsustasime varakult (hkm.. kell 10) uuesti mootorratastega teele asuda, et näha ära nii Šiva tempel, kui kõik muu huvitav, mis teele satub.

Traumapunkt küll esialgu plaanis polnud, kuid kahjuks seal meile kahele seiklus seekord lõppes.

Ühel hetkel, keset peaaegu tühja maanteed keeras meile möödasõidul ette väike veoauto ning äkkpidurdus lõppes siruli maantee serval. Järgnes esmaabi India moodi: autokapott lahti ning kellegi taskurätt tehti aknapesuvedeliku või muu mootorimöksiga kokku ning suruti haavadele. Selline tunne oli, et kisaks Tallinnani välja aga välja tuli ainult puhteestlaslik vaikne aiii-aii-ai, mille sellel hetkel varjutas kuri prantsuse keelne sõim. 

Ennast pisut kogunud sõitsime edasi küla traumapunkti, kus kõik kordus aga seekord pisut inimlikumal moel...

Nii ma siin istun, õlg-käsi-puus sidemes, kulm pisut rullis ja mõtlen, et küll elu on ikka üks paras seiklus aga järgmine kord seiklen kiivriga :)

Pealegi, kui kõik läheb nii metsa kui võimalik, siis järgi mõeldes on ju metsas ka väga ilus. Või mis?   

Namaste!

PS! Kui ka see lugu teid, kallid lugejad, kommenteerima ei pane, siis ma hakkan kahtlema, kas keegi peale Tarvi seda kõike loeb ka :D?

Jaipur

Eelmine nädalavahetus viis meid Jaipuri. Äratus kell 3.30, kuid õnneks saabusid autod vaid poole tunnise hilinemisega. Vedasime oma padjad autosse ning jätkasime magusat und. Selle lühikese ajaga Indias olen harjunud magama pea igal pool, ükstahes missuguses lärmis või tingimustes ning konditsioneeriga auto oli puhas luksus.

267 km, 5 tundi ning 4 plaaditäit Bollywoodi muusikat hiljem olime lõpuks kohal. Kangete tagumike ägisedes ronisime autost välja ning ühtäkki oli uni kadunud. Olime jõudnud mägedesse. Või noh, vähemalt minusugusele Munamäega harjunud inimesele oli tegemist mäestikuga. 

Esimeseks peatuseks oli स्वयम्भूनाथ स्तुप ehk Galwar Bagh ehk maakeeli  ahvide tempel. Ostsime kotitäie pähkleid ja asusime ringi vaatama. Pärdikuid oli tõepoolest igal pool. Nad kargasid puudel, majaservadel, tirisid seelikust ja tegid muid trikke. 

Templikompleksis olid ka püha veega täidetud basseinid, kus kohalikud patte maha pesid. 

See on ka kohaks, kus paljud india noormehed oma kohustuslikku palverännakut alustavad. Nad panevad selga oranžid ürbid, täid

avad anumad püha veega ning kõnnivad paljajalu, ettevaatlkult, et püha vett mitte maha ajada, järgmisesse linna. 

Meie aga turnisime mägisel rajal aina üles poole, et jõuda päikesejumal Surya templisse. Kollase ja punase pulbriga nägu ära õnnistatud, avanes meile vaade tervele Jaipurile.

Turnisime alla tagasi ja sõitsime juba edasi Jaipuri keskele. Külastasime ka Tuulepaleed, kus elab endine kuningaperekond ning uudistasime muuseumite ringi. 

Kuna Jaipur asub praktiliselt keset kõrbe mägede vahel siis on seal alati palavam kui mujal Indias. 

Hiljem jalutasime veel linnas ringi, kuid varsti muutus kaupmeeste agressiivsus liiga tüütavaks ning otsustasime vaikselt tagasiteele asuda. 

Aga kui te vaid teaksite, mis järgmisel nädalavahetusel juhtuma hakkas :) Püsige lainel!

Namaste!

Minu India pere

Alljärgnev on meie malaisialaste kunstiteos nende kohalikule AIESECile Indiaelu tutvustamiseks.

Paluks minu unise näo ajal silmad kinni panna! Mõnusat vaatamist :)

Jair & Efy - Kolumbia

Joanna - Poola

Lemka - Slovakkia

David - Prantsusmaa

Woo & Yen - Malaisia

Yasu - Jaapan

Arjan - Holland

Laura - Belgia

Olya - Kasahstan

Lilla - Ungari

Liis - Eesti

Külaline

Esmaspäeval oli meie majas pidupäev: kolumbialased tähistasid iseseisvuspäeva. Majal lehvis uhke kollase-lilla-punase kirju lipp ning Dayaland Colony tänavatele kostusid salsarütmid. Samuti oli meile saabunud huvitav külaline - rändur Gregor, kes tuuritab juba kolmandat aastat jalgrattaga Aasias ringi. Issver miks küsite?

Tähelepanu (kiirendatud lugemistempos)! Alljärgnev tekst võib kohati sisaldada klišeeliku materjali. Enne lugemist unustage eelarvamused. Uudishimu tekkimise korral proovige järgi, haarake raamaturiiulist Sharma, Coelho, Vain jt või konsulteerige iseendaga.

Kes meist poleks kuulnud lugusid kellestki kuskil, kes võttis oma seljakoti ja seitse asja ning põrutas kaugele ära. Siis ühel päeval tuleb tagasi, üleni habemes ja karvane, istub Terevisiooni diivanil jalas sokkidega plätud ja kartulikotist särk ning annab väga inspireeriva intervjuu. 

Teisel pool ekraani kõlavad aga kommentaarid “Oeh kui vägev” või “suht soe peast, mingu sõitku Tour de France’il, kui jalgrattas nii meeldib”  Siis jood hommikukohvi lõpuni, istud Pärnu maanteel ummikus ning ruttad kontorisse.

Hoopis teine lugu on siis, kui taoline tüüp peatub sinu elutoas. Sära silmis jutustab ta, kuidas ühel päeval oli tal olemas kõik, mida esmapilgul eluks vaja. Ülikooli kraad, hästitasuv töö, korter mainekas piirkonnas, uhke auto ja kopsakas pangaarve. Siis saabus aga kripeldav tunne, et tegelikult on puudu see kõige tähtsam - elu ise. National Geographicu saadete asemel tahaks vahelduseks ise jalad villi matkata ning teha kõike seda, mis vanaduses naeratuse näole toob. 

Niisiis jättis ta maha senise elu ja sõitis Kolumbiast läbi Ühendriikide Jaapanisse. Sealt edasi Hiinamaale, kus otsustas seiklust jätkata jalgrattal - Laos, Vietnam, Kambodža, Tai, Myanmar, Bangladesh, India ja maandus meie elutoas. Kuhu edasi ja millal? Selle peale naeratab ta kavalalt ja ütleb, et pole veel otsustanud.

Kõige imetlusväärsem oli tema võime tunda rõõmu pisiasjadest ning elada üks päev korraga, samal ajal arenedes ja edasi liikudes. 

Tegelikult ei ole vaja selleks habemesse kasvada, paljajalu Viru tänaval Krishnat tänada ja ühiskonnale vastu hakata. Piisab sellest, kui vahel teha midagi, mida tõeliselt tahad, unustades selle, mida teised ootavad ja tunned, et pead tegema. 

Jah, täna jätan peeglid elutoas pesemata, sest lähen hoopis sõbranna juurde koogile :)